Eetrisse jõudsid mõtteloolaste saatesarja viis uut 2024. aasta saadet, mis on kõik järelkuulatavad Ida raadio kodulehelt. Saatesari annab sissevaate Eesti mõtteloo erinevatesse tahkudesse, teemadesse ja tegijatesse. Kuni tunniajastes loengutes (ja ühes intervjuus) kõnelevad oma uurimistööst 2024. aastal viis noort uurijat:
Ettekandes käsitleme 20. sajandi propagandadiskursust kui ajastuomast kinnisideed sellest, kuidas tulla toime moodsa massiühiskonna ja kommunikatsioonitehnoloogiatega, kuidas ühiskonda hallata, suunata, ning “halbadest mõjutustest” vabastada. Lisaks arutame, kuidas see ajalugu aitab meil mõista tänapäeva viraalseid hirme ja vaimustusi.
See taskuhääling on pühendatud filosoofiaprofessor Ülo Matjusele (1942–2023) ja eestikeelse filosoofia kogumisele. Professor Ülo Matjust on mõtteloo podcastis eriti oluline tänuga meeles pidada kuna Eesti filosoofia ajaloo professorina oli tema ülesandeks ette valmistada Eesti mõtteloo professuuri avamist Tartu Ülikoolis. Samuti oli talle oluline eestikeelse filosoofiakirjanduse kokku kogumine.
Alustasin filosoofilise kirjanduse kogumist Friedrich Nietzschest kui ühest mõjukaimast, keelatumast ning Matjusele olulisest filosoofist, koostades digitaalarhiivis leiduvatest ajaleheväljavõtetest tekstiväljavõtetega koondbibliograafia, mida saavad Nietzsche-uurijad edasi kasutada. Ettekanne on nn maastikukontroll ehk selle tutvustus, mida varasematest ajalehtedest Nietzsche kohta leida on ilmestatuna vahepaladega Nietzsche klaveriloomingust.
Kuidas tutvustada ja käsitleda kõige suuremat ja kõige väiksemat – ehk üht mõjukamat filosoofi ning kõige väiksemaid kirjutisi tema kohta? Mida saab neist ajalehtedes trükitud erinevatest mõttekildudest järeldada, mis poleks liiga triviaalne ega samas meelevaldne? Niipalju saab öelda, et Nietzsche tundub olevat üks vääritimõistetumaid, vastuolulisemaid filosoofe. See tuleb välja nii tema kohta kirjutatud ajaleheartikleid lugedes kui ka tema loodud muusikat kuulates. Kuid võib-olla on selles vastandlikkuses siiski peidus mingi ühtsus? Õhku jääb küsimus: Nietzsche maastik – ühtsus kontrastides? Las Nietzsche-uurijad uurivad edasi...
Suurem osa trükitoodangust enne 19. sajandit oli vaimulik kirjandus: jutlused, laulud, palveraamatud, pühakulood jms. Ometi on see kõige vähem uuritud kirjandus meie regioonis ehk siis tänase Eesti ja Läti alal. Nüüd on käsil suure autorkonnaga ülevaateteos, mis püüab kaardistada meie säilinud vaimulikku kirjavara ja selle uurimisseisu. Mida siin huvitavat leidub, sellest vestleb „Balti Kirjakultuuri ajalugu II. Religioon” üks koostajatest, TÜ teoloogiadoktor ja kultuuriteaduste instituudi baltisaksa kirjanduse teadur Tiina-Erika Friedenthal, küsimusi küsib TÜ mõtteloo doktorant Henri Otsing.
Kui palju sa täna oma kehale mõtlesid? Kui palju mõtles täna su keha – tundis (selja)valu, külma, kuuma, lõhnasid, puudutusi, maitseid, sirutas, venitas ja treenis ennast, käis pissil, ja kissitas päikese- või ekraanivalguses silmi? Minu loeng mõtleb kehadest, ja sellest, kuidas kehad mõtlevad. Arutlen selle üle, mida me peame silmas, kui kasutame sõna ‘keha’, ja selle üle, mida me peame silmas, kui kasutame sõna 'vaim', või tänapäevasemlt ehk ‘mõte', 'mõistus', või 'teadvus.'
Antud loengus huvitab mind kõik see – tihti see, mis on kehaline – mis pole suurde Lääne mõttelukku jõudnud. Ja kust leida kehasid, mis pole jõudnud suurtesse ja ametlikesse aja- ja mõtteloo narratiividesse? Ikka kirjandusest. Kuna minu taust on anglo-ameerika modernistlikus kirjanduses ja kirjandusteaduses vaatan ennekõike seda, kuidas anglo-ameerika modernism on kehasid kirjutanud. Modernismis räägitakse palju teadvuse voolust, kuid mind huvitab kuidas teadvuse vool on ka keha vool; kuidas need kaks pole binaarsed, vaid kuidas teadvus voolab kehast. Pööran pilgu ka kirjandusele Eestis. Loengu käigus toon näited nii siit kui sealt, nii varasemast kui hilisemast kirjandusest ja (kirjandus)teooriast, et näidata, et kehadest mõtlemine, ja tõdemine, et kehad mõtlevad, on nii eetiliselt kui poliitilselt tähtis, mitte ainult poeetiliselt haarav.
Loengul on kolm osa. Esimene annab põgusa sissevaate keha kujutamisse Lääne mõtteloos viidates fenomenoloogiale, feminismile, afektiteooriatele, ning posthumanismile. Teine toob näiteid James Joyce’st, Virginia Woolfist, ja Jean Rhysist, demonstreerimaks seda kuidas 20. sajandi alguse modernism radikaalselt kehad vaimuellu kaasas. Kolmas pöörab pilgu Eestisse ning mõtleb rahvuskehadest Eesti XX sajandi esimese poole kirjanduses Leida Kibuvitsa näidetel. Lõpetuseks vaatame põgusalt paari kaasaegset kehalist luulerida.
Ettekanne avab kultuurautonoomia idee osa Eesti ajaloos 20. sajandi esimeses pooles. Eesmärk on näidata, kuivõrd olulist rolli kultuurautonoomia idee sel perioodil mängis, keskendudes erinevatele eesti poliitikutele, aga ka baltisakslastele ja juutidele ning vaadeldes neid laiemas ideede ringluse kontekstis Euroopas. Kultuurautonoomia idee ajaloo analüüsimine võimaldab ka paremini mõista seda, kuidas see jõudis 1918. aastal iseseisvusmanifesti ning kirjutati 1925. aastal kultuuromavalituse seaduseks. Ettekanne põhineb 2023. aastal Viini Ülikoolis kaitstud doktoritööl.
Varasemad saatekülalised ja saated kuulamiseks leiab taskuhäälingu „Kõnelev lehekülg" kodulehelt.